Mis tunne on olla eradetektiiv?
„Ei, detektiiv ei ole see tegelane, kes ainult kaameraga põõsastes peidab ja kedagi jälgib,“- naljatleb detektiivibüroo RAUM GROUP omanik ja tegevjuht Sergei Mordan detektiivitöö stereotüüpide üle. Rääkisime Sergeiga sellest, mis tunne on olla detektiiv, miks ta peab esmaselt olema hea psühholoog ning mispärast annab tema firma meelsasti meediale intervjuusid, harides ja jagades infot avalikkusele detektiivitööst?
Kas sellel, mida näeme populaarsetes krimisarjades, on mingi seos tegeliku eluga?
Enamasti näidatakse filmides selliseid hetki detektiivitööst nagu jälgimine või uurimine, mis tundub tõesti väga põnev, kuid tegelikult on see vaid murdosa sellest, mida detektiiv tegelikult juhtumi puhul teeb. Tegelikkuses eelneb sellele tohutu ettevalmistustöö, mis nõuab süvaanalüüsi ja ka investeeringuid- tuleb hoolikalt uurida jälgitavat objekti, selle olemust, võimalikke marsruute, käitumismustreid jne. Jälitusprotsess, mida kinodes esitatakse justkui aktiivse tegevusena, pole päriselus midagi sellist. See on töö, mis nõuab suurt keskendumist ja ebastandardseid lahendusi ettearvamatutes olukordades. Kõige huvitavam selle juures on see, kui saad tagasi vaadata, hinnata ja analüüsida tehtud tööd, mis oli tehtud õigesti ja mis mitte. Rahulolu hästi tehtud tööga ja klientide kõrge rahulolu on meie tegevuse parimaks osaks.
Muideks, meie detektiivibüroo pakub teenuseid, mis on nii öelda klassikalised ja ei paku huvi ning millest kunagi filme ei tehta, kuid abivajajatele on need väga olulised. Näiteks erinevad õigusteenused- lepingud, maksejõuetus, abi võlgade sissenõudmisel jne. Meil on ka terve osakond, mis tegeleb migratsiooniõigusega- elamisload, viisad.
Millistes olukordades saab detektiiv aidata?
Me elame ajastul, kus informatsiooni on palju ja see levib peaaegu valguskiirusel. Detektiiv uurib ja kogub klienti huvitava teemaga seotud teavet. Enamasti on need erinevad suhteprobleemid: mees kahtlustab oma naist petmises (või vastupidi) ja tahab veenduda selle tõele vastavuses. Või soovib naine kontrollida, kust tema mees uusi sõpru ja hobisid sai. Teiseks populaarseks sooviks on see, kus vanemad kahtlustavad, et nende laps on kontaktis „halva seltskonnaga“ ja tahavadki aru saada, kes need inimesed on ja milliseid üllatusi neilt oodata võiks.
Üsna sageli seisame silmitsi soovidega leida kedagi, näiteks kooliaegset armastust või kadunud sugulast. Lisaks saame tellimusi äriklientidelt, kes soovivad enne tehingu sõlmimist kontrollida äripartneri usaldusväärsust- kas on üldse mõistlik alustada koostööd, kas neid inimesi saab usaldada, milline on ettevõte ja selle aktsionäride maine jne. Teame, et iga ettevõtte taga on kindlad inimesed. Ja nii saamegi teada, kas nende isikute eelmistes ettevõtetes on olnud pettusi, maksejõuetust ja milline on nende üldine maine. Detektiivide tegevusvaldkonda kuuluvad ka sisejuurdlused ettevõtetes.
Kas detektiividel on ligipääs infole, mis „tavainimestele“ varjatud?
Meie käes on täpselt samasugune avalik teave nagu kõikidel, kellel on juurdepääs andmebaasidele. Detektiivitöö edukus sõltub aga otseselt info otsimisel, kogumisel ja analüüsimisel kasutatavatest meetoditest. Samuti on vaja teada inimeste erinevaid psühholoogilisi aspekte ja inimtüüpe- kuidas mõtleb naine, kuidas mees jne. Samal ajal töötab detektiiv ainult faktidega, ilma emotsioonideta- see on professionaalsuse kõrgeim tase.
Võib- olla loeb seda intervjuud mõni noormees, kes põleb soovist saada detektiiviks. Kas saaksite lühidalt kirjeldada, kuidas eradetektiivipäev möödub?
Rõhutan, et detektiivitöö ei ole üksluine rutiin. Iga päev kohtume ja räägime uute klientidega, et mõista, mis on nende probleem ja millised ülesanded vajavad lahendamist. Tihti tuleb klient olles segaduses, erinevatest emotsioonidest üle valatuna. Nii tihti olen esimestel kohtumistel pigem psühholoog kui detektiiv. Sageli pole kliendid rahul, et neile nii isiklikke küsimusi esitatakse. Mõnikord otsustab klient pärast eelvestlust, et ta ei vaja tegelikult eradetektiivi abi, sest vestluse käigus ta mõistis, et ei ole võimalik, et naine teda petaks- ta mõtles ümber ja koostöö jäi ära. Kõik need etapid tuleb läbida enne praktilise töö alustamist- info analüüsimist ja kontrollimist.
Mingis mõttes jään ma alati psühholoogiks, sest kliendid, kellega koostööd teeme, suhtlevad whatsapi või e-kirja teel, saadavad pilte, edastavad kirjavahetusti ja sellele tuleb vastata. Samal ajal püüan hoida piire ja professionaalsust. Analüüsin olemasolevat infot, viin läbi kontrolle, püüan aru saada, millisel hetkel tuleks mingi tegevus ette võtta, näiteks jälitustegevuse alustamiseks. Kui järelevalve pihta hakkab, soovivad kliendid sageli isegi ööpäevaringselt ühenduses olla ja teada, mis toimub. Tihtipeale see segab ning tuleb olla karm ja öelda: „Aitab, ärge segage meie tööd! Kui on mingisuguseid tulemusi, anname teada!“ Ja kui jõuame lõpptulemuseni, et rikkumisi pole, on ka see tulemus. Kuid mõnikord on kliendil sellest raske aru saada ja aktsepteerida. Mul oli klient, kes vihaselt teatas, et ei usu meid ja kindlasti võib midagi kuskilt välja kaevata. „Peab olema!“- oli ta kindel.
Loomulikult ei pea detektiiv ööpäevaringselt valvekohal viibima. Ka temal on õigus lubada omale perega vaikset õhtusööki ilma telefoni või muu sidevahendita.
Milliseid huvitavaid juhtumeid olete oma praktikas kohanud?
Oli aegu, kus armukade abikaasa, kahtlustades oma naist truudusetuses, soovis, et me kontrolliksime, kas tema naine ei anna alla kurameerimisele ja komplimentidele ning kas ta tahaks uusi tutvusi, et kinnitada või ümber lükata mehe kahtlusi. Mul oli olukord, kui pidin ligi kaks tundi pargis kõndima. Jumal tänatud, et ilm oli hea! Selle aja jooksul muutis ta kolm korda oma välimust ja autosid. Huvitav juhtum oli tunnistajate ülekuulamisega: väike küla, 7 kortermaja, umbes 600-700 tunnistajat. Kaasas märkmik ja pastakas, koputasime uksele: „Tere preili! Mida sa kuulsid, mida sa nägid?“. Ja kõige huvitavam on see, et esimesel korrusel ütlesid nad üht ja kolmandal kardinaalselt vastupidist.
Mis tunne on olla detektiiv? Kas see on hea sissetulekuallikas?
Tööpuuduse üle me ei kurda, kuna agentuuril on hea maine: vahel juhtub isegi nii, et kui väga me ka ei tahaks, ei suuda me füüsiliselt uusi tellimusi vastu võtta, sest ööpäevas on vaid 24 tundi. Usun, et kui inimene tegeleb sellega, mis on talle hingelähedane ja ta saab sellest rahuldust, siis teeb ta oma tööd professionaalselt ja tõhusalt, mis omakorda tähendab, et ta on nõutud ja populaarne spetsialist. Tähtis on ka meeskond: sellega, olgu öeldud, on meil kõik väga hästi. Muidu, nagu ka ennist ütlesin, et on eduteguriks ka teenuste valik, kui kliendile saab abi pakkuda ka muudes juriidilistes küsimustes. Püüame inimesi teadvustada, rääkides detektiivi ametist ja pakutavatest teenustest, et anda teada, milline peaks olema hea ja professionaalne detektiiv. Püüame selles valdkonnas latti kõrgel hoida. Samas, arvamusliidritena, täidame ka teatud turundusfunktsiooni.
Mis puudutab detektiivide palka, siis jah, terves maailmas pole see tegevusvaldkond ja detektiiviteenused kõige odavam rõõm. Kuid on ka konkurente, kes üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Kohe tekib aga küsimus, kas on tõesti diplomeeritud detektiivid ja suudavad sellise hinna eest lubatu täita?
Detektiivibüroos võivad töötada erinevad inimesed aga näiteks mina ei saa jälitustegevusele kaasa võtta inimest, kellel pole vastavat tunnistust. Sertifikaadi saamiseks peab teil olema vähemalt 5- aastane töökogemus vastava profiiliga valitsusasutustes või juriidiline haridus. Leedus ja Lätis saab ametlikult palgata detektiivi, seda tegevusala reguleerib „Detektiivitegevuse seadus“, Eestis aga sellist vastavat regulatsiooni ei ole.
Ja millised on detektiivi kõige huvitavamad „supervõimed“?
Meie töö hõlmab kellegi järele luuramist, äripartnerite kohta info hankimist ja saadud info analüüsimist, et aidata kliendil valida õige strateegia enne näiteks võlgnikule nõude hagi esitamist. Ja see kõik nõuab täielikult erapooletut tööd. Ja kuna ma olen aastaid tegelenud erajuurdlusega, tehes oma tööd ilma igasuguste emotsioonideta, olenemata kliendi korraldustest, on siiski eradetektiivi rahumeelsus tema „supervõimeks“. Detektiiv peab olema kõrgeima klassi professionaal: adekvaatne, kaine mõistusega ja kõrge analüüsivõimega.
Igaüks ei saa hakata kedagi jälgima ja jälitama, sest sa pead suutma seda teha märkamatult ja pealetükkimatult. Kui järele mõelda, siis kes kaitseb detektiivi? Kaitseme ennast ise- oma tarkuse ja kogemustega, mis võimaldavad vältida ebamugavaid ja ohtlikke olukordi. Oma kogemusest võin öelda, et kõik eelnev on võimalik, kuid vaid tingimusel, et sulle meeldib see, mida teed!
Tagasi