Mis tunne on olla eradetektiiv?
„Ei, detektiiv ei ole see tegelane, kes kaameraga end põõsastes peidab ja kedagi jälgib,“- naljatleb detektiivibüroo RAUM GROUP omanik ja tegevjuht Sergei Mordan detektiivitöö stereotüüpide üle. Rääkisime Sergeiga sellest, mis tunne on olla detektiiv, miks ta peab esmalt olema hea psühholoog ning mispärast annab tema firma meelsasti meediale intervjuusid, sel viisil ühiskonda harides ja detektiivitööst tnfot avalikkusele jagades?
Kas sellel, mida näeme populaarsetes krimisarjades, on mingi seos tegeliku eluga?
Enamasti näidatakse filmides selliseid hetki detektiivitööst nagu jälitamine või uurimine, mis tundub tõesti väga põnev, kuid tegelikult on see vaid murdosa sellest, mida detektiiv käsiloleva juhtumi puhul teeb. Tegelikkuses eelneb sellele tohutu ettevalmistustöö, mis nõuab süvaanalüüsi ja ka korralikke investeeringuid - tuleb hoolikalt uurida jälgitavat objekti, õppida tundma tema olemust, võimalikke marsruute, käitumismustreid jne. Jälitusprotsess, mida kinodes esitletakse justkui aktiivse tegevusena, on päriselus hoopis midagi muud. See on töö, mis nõuab suurt keskendumist ja ebastandardseid lahendusi ettearvamatutes olukordades . Kõige huvitavam on seejuures see, kui saad tehtud tööle tagasi vaadata, seda hinnata ja analüüsida, näha, mis oli tehtud õigesti ja mis mitte. Meie tegevuse parim osa on nii klientide kõrgtasemel rahulolu kui ka isikliku rahulolu saavutamine hästi tehtud tööst.
Tuleb ka mainida, et meie detektiivibüroo pakub teenuseid, mis on n.n. klassikalised ja mis ei paku huvi filmindusele filmide tegemiseks, kuid abivajajatele on need väga olulised, näiteks erinevad õigusteenused - lepingud, maksejõuetuse algatamine, abi võlgade sissenõudmisel jne. Meil on ka terve osakond, mis tegeleb migratsiooniõigusega, siia alla kuuluvad erinevad toimingud elamislubade ja viisadega näiteks.
Millistes olukordades saab detektiiv aidata?
Me elame väga suure infotulva ajastul, mis levib peaaegu valguskiirusel. Detektiiv uurib ja kogub klienti huvitava teemaga seotud teavet. Enamasti puudutavad need erinevaid suhteprobleeme, kus näiteks mees kahtlustab oma naist petmises (või vastupidi) ja tahab veenduda selle tõele vastavuses või hoopi sellise kahtluse alusetuses. Või soovib naine kontrollida, kust on tema abikaasa ellu uued sõbrad ja harrastused tekkinud? Järgmiseks populaarseks tellimuseks klientidelt on detektiividele see, kus vanemad kahtlustavad, et nende laps on sattunud „halba seltskonda“ ja nad tahavad aru saada, kes need inimesed on ja milliseid üllatusi neilt oodata võib.
Üsna sageli puutume kokku palvega keegi üles leida, näiteks kooliaegne armastus või kadunud sugulane. Lisaks saame tellimusi äriklientidelt, kes soovivad enne tehingu sõlmimist kontrollida äripartneri usaldusväärsust, saades seeläbi selgust, kas on üldse mõistlik alustada koostööd ning kas potentsiaalset partnerit saab usaldada, aga ka milline on ettevõtte ja selle aktsionäride maine jpm. Teame, et iga ettevõtte taga on kindlad inimesed ja nii selgitamegi välja, kas nende isikute eelmistes ettevõtetes on olnud pettusi, maksejõuetust ning missugune on nende üldine maine, lisaks tegeleme ka ettevõtete sisejuurdlustega.
Kas detektiividel on ligipääs ka „tavainimese“ jaoks varjatud infole?
Meie valdame täpselt samasugust avalikku teavet, nagu kõik teised, kes omavad juurdepääsu andmebaasidele. Detektiivitöö edukus sõltub aga otseselt info otsimisel, kogumisel ja analüüsimisel kasutatavatest meetoditest. Samuti on vaja teada inimeste erinevaid psühholoogilisi aspekte ja inimtüüpe, kuidas mõtleb naine, kuidas mees jne. Samal ajal töötab detektiiv aga ainult faktidega, ilma emotsioonideta - see on professionaalsuse kõrgeim tase.
Vahest loeb seda intervjuud mõni noormees, kes põleb soovist saada detektiiviks, kas saaksite lühidalt kirjeldada, kuidas eradetektiivi päev möödub?
Rõhutan, et detektiivitöö ei ole üksluine rutiin. Iga päev kohtume ja räägime uute klientidega, et mõista, mis on nende probleem ja millised ülesanded vajavad lahendamist. Tihti tuleb klient meiega kohtuma, olles segaduses ja erinevatest emotsioonidest tulvil. Nii sageli olen esimestel kohtumistel pigem psühholoog kui detektiiv. Enamasti pole kliendid rahul, et neile nii isiklikke küsimusi esitatakse. Mõnikord otsustab klient pärast eelvestlust, et ta ei vaja tegelikult eradetektiivi abi, sest vestluse käigus ta mõistis, et pole võimalik, et naine teda oleks petnud - ta mõtleb ümber ja koostöö jääb ära.
Kõik need etapid tuleb läbida enne praktilise töö juurde asumist - info analüüsimist ja kontrollimist.
Mingis mõttes jään ma alati psühholoogiks, sest kliendid, kellega koostööd teeme, suhtlevad whatsapp'i või e-kirja teel, saadavad pilte, edastavad kirjavahetusti ja kõigile neile tuleb vastata isiksust arvesse võttes. Samal ajal püüan ülalhoida oma piire ja professionaalsust. Analüüsin olemasolevat infot, viin läbi kontrolle, püüan aru saada, millisel hetkel tuleks mingi tegevus ette võtta, näiteks jälitustegevuse alustamiseks. Kui järelevalve pihta hakkab, soovivad kliendid sageli isegi ööpäevaringselt ühenduses olla, et teada, mis toimub. Tihtipeale see segab ning tuleb olla karm ja öelda: „Aitab, ärge segage meie tööd! Kui saame tulemusi, anname teada!“ Ja kui jõuame lõpptulemuseni, kus selgub, et rikkumisi pole olnud, on ka see tulemus. Kuid mõnikord on kliendil sellest raske aru saada ja seda aktsepteerida.
Mul oli näiteks üks selline klient, kes vihaselt teatas, et ei usu meid ja kindlasti võib midagi kuskilt välja kaevata: „Peab olema!“- oli ta kindel.
Loomulikult ei pea detektiiv ööpäevaringselt valvekohal viibima. Ka temal on õigus lubada omale perega vaikset õhtusööki ilma telefoni või muu sidevahendita.
Milliseid huvitavaid juhtumeid olete oma praktikas kohanud?
Oli näiteks üks selline juhus, kus armukade abikaasa, kahtlustades oma naist truudusetuses, soovis, et me kontrolliksime, kas tema naine ehk alistub kurameerimisele ja komplimentidele ning, kas ta otsib kõrvalt uusi tutvusi, klient soovis, et me tema kahtlused, kas kinnitaksime või ümberlükkaksime. Siis tekkis mul olukord, kui pidin ligi kaks tundi pargis kõndima. Jumal tänatud, et ilm oli hea! Selle aja jooksul muutis klient kolm korda oma välimust ja autosid.
Huvitav juhtum oli ka tunnistajate ülekuulamisega: väike küla, 7 kortermaja, umbes 600-700 tunnistajat. Kaasas märkmik ja pastakas, koputasime uksele: „Tere preili! Mida Te kuulsite, mida Te nägite?“ Ja kõige veidram oli see, et esimesel korrusel ütlesid inimesed üht, kolmanda korrusel aga kardinaalselt vastupidist.
Mis tunne on olla detektiiv? Kas see on hea sissetulekuallikas?
Tööpuuduse üle me ei kurda, kuna agentuuril on väga hea maine - vahel juhtub isegi nii, et kui väga me ka ei tahaks, ei suuda me füüsiliselt uusi tellimusi vastu võtta, sest ööpäevas on vaid 24 tundi. Usun, et kui inimene tegeleb sellega, mis on talle hingelähedane ja see teda rahuldab, siis teeb ta ka oma tööd professionaalselt ja tõhusalt, mis omakorda tähendab, et ta on klientide seas nõutud ja populaarne spetsialist. Tähtis on ka meeskond - sellega, olgu öeldud, on meil kõik väga hästi. Muidugi, nagu ka eelpool mainisin, on eduteguriks ka teenuste valik, kus kliendile saab abi pakkuda ka muudes juriidilistes küsimustes. Püüame inimeste teadlikkust suurendada, rääkides detektiivi ametist ja pakutavatest teenustest, et neil kujuneks arusaam, milline peab olema hea ja professionaalne detektiiv. Püüame selles valdkonnas alati oma latti kõrgel hoida. Samas, arvamusliidritena, täidame ka teatud turundusfunktsiooni.
Mis puudutab detektiivide palka, siis jah, terves maailmas pole see tegevusvaldkond ja detektiiviteenused kõige odavam lõbu. Kuid on ka konkurente, kes üritavad nahka üle kõrvade tõmmata. Kohe tekib aga ka küsimus, kas tõesti on olemas diplomeeritud detektiive, kes suudavad pakutava hinna eest lubatu täita? Detektiivibüroos võivad töötada väga erinevad inimesed, kuid näiteks mina ei saa jälitustegevusele kaasa võtta inimest, kellel pole vastavat tunnistust. Sertifikaadi saamiseks peab Teil olema vähemalt 5-aastane töökogemus vastava profiiliga valitsusasutustes, või siis juriidiline haridus. Leedus ja Lätis saab ka ametlikult palgata detektiivi, seda tegevusala reguleerib „Detektiivitegevuse seadus“, Eestis paraku sellist regulatsiooni ei ole.
Ja millised on detektiivi kõige huvitavamad „supervõimed“?
Meie töö hõlmab isikute järgi luuramist, äripartnerite kohta info hankimist ja saadud info analüüsimist, et aidata kliendil valida õige strateegia, enne, näiteks võlgnikule, haginõude esitamist. Ja see kõik nõuab täielikult erapooletut tööd. Ning kuna ma olen juba aastaid tegelenud erajuurdlusega, tehes oma tööd ilma igasuguste emotsioonide avaldamiseta, olenemata seejuures kliendi korraldustest, meeleolust või ka kärsitusest, leian, et siiski on eradetektiivi„supervõimeks“ tema rahumeelsus. Detektiiv peab olema kõrgeima klassi professionaal - adekvaatne, kaine mõistuse ja kõrge analüüsivõimega.
Igaüks ei saa hakata kedagi jälgima ja jälitama, sest seda peab suutma teha märkamatult ja pealetükkivuseta.
Kui järele mõelda, siis kes kaitseb detektiivi? Me kaitseme ennast ise - oma tarkuse ja kogemustega, mis võimaldavad vältida ebamugavaid ja ohtlikke olukordi.
Oma kogemustele tuginedes võin öelda, et kõik eelpool loetletu on sinu jaoks võimalik, kuid vaid tingimusel, et sulle meeldib see, mida teed!
Tagasi